Dokumendid > Ajalugu > Ajaloofilosoofia

Ajaloofilosoofia 3 on magistris siis praegu kohustuslik!

Õppejõud: Eva Piirimäe

Seminarid:

• 29.02. esimene- Hegeli ajaloofilosoofia. Tekst on ÕIS-is olemas, 70 lehekülge mõnusat ingliskeelset filosoofiateksti. .
• 7.03. teine- Hegel-Marx ja Engels-Berlin ehk phmtl Hegeli kriitika. Ja et Berlin oli liberaal, siis tõenäol ka Marxi kriitika. . .
• 11.4. kolmas- Narratiiv ajaloos ehk keelelise pöörde ja postmodernismi kraam (märkmeesteks White, Marek Tamm jne)
• 25.4. neljas- ajalugu kui sotsteadus ehk siis annaalid (Chartier, Le Goff ja teised tüübid)

9.5. viies- kokkuvõttev arutelu

Lõppeb muidugist eksamiga

Lisamaterjale

• Alan F. Chalmers.

Mõisteid

• Ajaloo metafüüsika ehk ontoloogia- kõige üldisemas mõttes ajalootunnetuse või -filosoofia viis, mis küsib, kas ajalool on sisemińe mõte ehk kindel protsess, millel on kindel eesmärk ja seaduspärad, mille abil ajalugu eesmärgile läheneb. Kui jah, siis ajaloo uurimine on kui nende seaduspärade avastamine. Püüab vastata küsimusele, mis on ajalugu? "Teaduslikum" mf. ei tegele ajaloo üldmõtte avastamise katsetega, vaid püüab mõista, mis on ajaloo sisemised seaduspärad, et selle abil saaks näiteks ennustada, mis teatud tegude korral tulevikus juhtuma hakkab jne. Kantil on selle kohta veel eriaravmus, mis metafüüsika peaks olema. Kõige laiemas laastus jaguneb kaheks: spekulatiivseks (ajalool kindel eesmärk, toimuvad kindlad protsessid, mis selleni viivad; kuulsaim tüüp: Hegel, mõnevõrra ka Marx jpt)- oletuslik psühholoogiline ajalugu ja ühiskonnateooriaks (kõik või põhiline on ühiskonnast tulenev, keskendub inimese/üksikisiku ja ühiskonna suhetele, ühiskonna struktuurile jms-le; kuulsaimad tüübid: Marx ja Weber)- analüütiline teadusfill ning ühiskonna modelleerimine.

• Ajaloo epistemoloogia- kuidas ajaloolased ajalugu tunnetavad, kuidas tõlgendavad jne. Kas ajalugu on üldse võimalik mõista, olulisel kohal ajaloolise fakti ja tõe küsimused. Kaks põhikoolkonda: USA-lased jt. arvavad, et ajalugu tuleks seletada (analüütikud; tüüpe: Popper, Hempel, Dray, Danto, Mandelbaum)- ajalugu kui teadus, selle suhted loodusteadustega; sakslased jt., et mõista ehk tõlgendada (hermeneutika; tüüpe: Dilthey, Collingwood, Gadamer, Ricoeur, White)- inimtegevus keeleline või sümboolne.

Artiklite kokkuvõtteid

Kordamisküsimused

Spekulatiivne ajaloofilosoofia. Mõiste, põhiküsimused, meetodid

Spekulatiivsed ajaloofilosoofiad on sellised käsitlused, kus tulemusteni ajaloo olemusest jõutakse arutluse teel. Eranditult igale inimesele ehk omistatakse mingisugused alati olemas olevad omadused ehk loomus. Edasi näidatakse inimkonna ajalugu selle loomuse ja füüsilise maailma koostoimena. Sisuliselt tähendab see seda, et määravaks faktoriks ajaloos seatakse inimloomus ehk inimese vääramatud toimemehhanismid, mitte ühiskonna omad.

Inimene võib elada nii ühiskonnas-- teistega koos --kui ka sellest väljas ning kõik see, kuidas inimene ühiskonnas elab tuleneb inimese loomusest, mis tingimatult ühiskonna olemasolu ei eelda.

Vastavalt sellele on spekulatiivsete ajaloofilosoofide poolt kasutatavaks meetodiks tuletada kuidagi inimloomuse sisu ning edasi tõestada ja näidata, kuidas see on põhjustanud just sellise ajaloo kulgemise. Kui see tõestus on veenev, siis seesama veenvus tõestab-- või vähemalt tugevdab ja õigustab --filosoofi määratlust inimloomuse sisu kohta.

Spekulatiivse ajaloofilosoofia kõrval on veel ühiskonnateooria, mis lähtub alusena ühiskonnast. Ühiskonnateoreetik võib samaaegselt olla spekulatiivne ajaloofilosoof.

Spekulatiivse ajaloofilosoofia viljelejad: Rousseau, Herder, Kant, Hegel, Marx, Toynbee, Spengler.

Ajaloofilosoofia sünd poliitikafilosoofiast

Loomuõigusteooriad riigi tekkest: Pufendorf versus Hobbes

Tsivilisatsiooni mõiste loomuõigusteooriate kontekstis

Rousseau ajaloofilosoofia Ebavõrdsuse päritolus

Rousseau arutlus ebavõrdsuse päritolust on trükitud kolmes osas ajakirja Akadeemia 2008. aasta numbrites 9, 11 ja 12. Viimase osa lõpus ehk 12 numbris on teksti sisu lõpus kommenteerinud Eeva Piirimäe, kes muide aitas tõlget toimetada.

Rousseau väidab oma essees, et sotsiaalne ehk inimestavaheline mitte-füüsiline ebavõrdsus on tekkinud koos ühiskonnaga -- koos sellega, et inimesed hakkasid rohkem koos elama ning üksteisele toetuma.

Vastavalt spekulatiivse ajaloofilosoofia kriteeriumile seletada ühiskonna arengut inimloomuseaga, ütleb Rousseau inimesel olevat kaks iseloomulikku "mõistusele eelnevat printsiipi", mille järgi inimene toimib:

• enese alalhoid ning
• kaastunne teise kannatuse suhtes. Võiks öelda "teise alalhoid", mis on vähem siduv, kui enese oma.

Loomuseisundis ehk enne ühiskonda on inimene endaga rahul ja elab üksi, kehtib vaid füüsiline ebavõrdsus-- üks on paratamatult tugevam või ükskõik missugusem kui teine. Loomuseisundis inimene ei hooli kuigi palju teiste käekäigust, v.a tunneb teise kannatustele kaasa, kui juhtub seda nägema, ning ei mõtle kuigi palju, kui üldse, vaid toimib nagu loom.

Kuidas täpselt inimestevaheline kooselu toimima hakkab ja mõistus arenema, sellele Rousseau ei keskendu, kuid üldjoontes olla inimest arendanud juhuslikud eluraskused: nälg, jahedus ja muu selline esmaseid vajadusi puudutav. Kuna sellistel põhjustel hakatakse mõtlemist rohkem kasutama, tekivad sellest lõpuks saatuslikud ideed maaharimisest ja eraomandist ja karjakasvatusest -- ja neist tegevustest johtuvalt areneb lõpuks välja ühiskond.

Ühiskonnas näevad inimesed üksteist kogu aeg ja see üksteisele näimine saab inimesele tähtsaks eluliseks vajaduseks, nii nagu alguses olid ainevahetus, magamine ja paaritumine. Selline uus olemine sotsiaalses ruumis tekitab ebavõrdsuses sellessamas ruumis.

Paratamatult igasugune olemine ükskõik kus tähendab, et selles ruumis ollakse kuidagi. Ruum on ruum just seetõttu, et sinna mahub erinevusi, st mahub ebavõrdsust. Kui inimene tunneb end lisaks füüsilisele ka sotsiaalses rumis eksisteerivat, siis paratamatult on ta selles ebavõrdsena.

Sellisena on Rousseau käsitlus ebavõrdsuse päritolust täpsemalt käsitus sotsiaalse ebavõrdsuse päritoluust ning kui pidada ebavõrdsust negatiivseks nähtuseks, siis on Rousseau lugu ühiskonna saavutanud inimese jaoks negatiivse lõpuga.

Kanti ajaloofilosoofia põhijooned

Millest koosneb ajalugu

Kant eeldab, et kõigel on eesmärk. Inimene on ainuke mõistuslik olend ning seega näib nagu oleks loodus seadnud inimsoo eesmärgiks saavutada mõistuslik täius, mille abil käituda nii individuaalina kui ühiskonnas. Teisisõnu: täiusliku mõistuse kriteeriumiks on see, et seesama mõistus on suutnud korraldada enda ümber täiusliku ühiskonna, kus isikute vabadus riigis ja riikide vabadus maailmas on korrastatud ja piiratud parimal võimalikul viisil.

Kant toob eelneva kohta sellise metafoori, kus metsas kõik puud enam-vähem sirgelt kasvavad, kuna iga üksikut puud ümbritsevad teised (puud) ning ei lase sellel üksikul kõveraks kasvada. Kõik puud vajavad valgust, mida saab ainult ülevalt, sest külgedelt teised puud varjavad, seega on otseim tee valguseni kasvada sirgelt otse üles -- nii kõik teevadki.

Sellise tasakaaluasendi otsimine-- läbi raskuse! --moodustabki inimkonna ajaloo sisu. Seega võiks öelda, et inimkonna ajalugu on jääva tasakaalu otsimine.

Kuidas see meile "nähtub"?

Selline kulg nähtub meile läbi kõikide toimunud ja toimuvate kriiside, pärast mida inimkond uue ja paremana "üles tõuseb". Paremana seetõttu, et möödunust on siiski midagi olulist suudetud säilitada, hoolimata sellest et kriis (sõda, revolutsioon) vana korralduse minema võis pühkida.

Kuidas seob Kant tsivilisatsiooni arengu ning riikluse arengu?

Tsivilisatsioon koosneb riikidest (aga Kant ei ütle, et ainult riikidest -- seega võivad ehk olla kattuvad struktuurid?). Riigid otsivad oma tasakaalu, mis tähendab, et seeläbi ka tsivilisatsioon tervikuna, mille riigid moodustavad, otsivad oma tasakaalu.

Mis on "üleüldine ajaloo idee maailmakodaniku sihis"?

Saavutada tasakaal.

Marxi ja Engelsi ajaloofilosoofia põhijooned

Mis on Marxi ja Engelsi jaoks ajaloo süvategurid ja mehhanismid?

Ajaloo kulgemise süvategurid on tootmisvahendid -- nende teke, areng, muutumine. Tootmisvahenditega saab toota -- kui tootmine on alanud, siis tekib ajapikku tootmisprotsessi kontrillimiseks nö pealisstruktuur, kelle "omad" tootmisvahendid on (juriidiliselt sõna kõige laiemas tähenduses). Tootmisega otseselt tegeleb aga alusstruktuur (või baas).

Mis toob kaasa ühiskondade muutumise Marxi ja Engelsi nägemuses?

Igal ühiskondliku formatsiooni astmel kujuneevad vastuolud baasi ja valitseva (omava) klassi vahel, kuna esiteks tootmisvahendid arenevad ja sama süsteem ei saa enam toimida; teiseks püüab valitsev klass järjest rohkem ja rohkem töölistelt välja pigistada. Nii saabub sellest vastuolust kriis, mille järel toimub üleminek uude formatsiooni.

Kuidas seletavad Marx ja Engels ideede ajalugu?

Olemine on enne teadvust! -- sellisena lähtub Marxi käsitlus inimteadvusest hoopis inimese materiaalssest elust, mitte loomusest, mis tuleb inimese seest. Täpsemalt: inimlooums tundub Marxi järgi olevat ta füsilised vajadused ning võima abstraktselt mõelda. Kõik edasised mõtted aga, mis igal suvalisel ajahetkel inimeste tadvusi (ja teadvustamatusi) täidavad, on põhjustatud inimese materiaalsetest eluviisidest. Kõik-- teadused, kunstid, religioonid, filosoofiad ja ideoloogiad --on tulenenud eelnevalt ja parasjagu käimasolevatest materiaalsetest eluviisidest.

Seega pole ideede ajalugu mitte põhjus-tagajärgede ajalugu, kus mõlemad on ideed, vaid hoopis materiaalse elu väljendus teadvuses -- nende väljenduste järgnevus, mille põhjustaja asub elu füüsilises.

Marxi-Engelsi nägemus ajaloo eesmärgist

Ajaloo eesmärk on ületada eelnimetatud vastuolu -- see, et inimesele jääb mulje, et teadvus toodab reaalsust ja mitte vastupidi. Seesama teadvus kelle loome mehhanisme ta hästi ei mõista ning kelle loomes ta eriti elada ei taha.

Marxi-Engelsi nägemuses on vaja inimestel sellest faktist lõpuks aru saada ning selle pseudo-jumala kammitsaist vabaneda. See vabadus on kommunistlik ühiskond, kus elu materiaalne tootmine ongi kõik, mis tegelikult on -- ülejäänu, st kõik vaimu toodang muutub, kui muutub materiaalne elu.

Francis Fukuyama ajaloofilosoofia põhijooned

"Ajaloo lõppu saab lugeda" siit ja siit

Fukuyama "ajaloo lõpu" idee kaks võimalikku tõlgendust

• ...
• ...

Fukuyama "ajaloo lõpu" varjukülgedest

Viimane lõik ehk sõnastab natuke liiga pateetiliselt, et tõsiselt võtta, mis need "varjuküljed" "ajaloo lõpul" saavad olema:

"The end of history will be a very sad time. The struggle for recognition, the willingness to risk one's life for a purely abstract goal, the worldwide ideological struggle that called forth daring, courage, imagination, and idealism, will be replaced by economic calculation, the endless solving of technical problems, environmental concerns, and the satisfaction of sophisticated consumer demands. In the post-historical period there will be neither art nor philosophy, just the perpetual caretaking of the museum of human history. I can feel in myself, and see in others around me, a powerful nostalgia for the time when history existed. Such nostalgia, in fact, will continue to fuel competition and conflict even in the post-historical world for some time to come. Even though I recognize its inevitability, I have the most ambivalent feelings for the civilization that has been created in Europe since 1945, with its north Atlantic and Asian offshoots. Perhaps this very prospect of centuries of boredom at the end of history will serve to get history started once again."

Mis on hermeneutika? Kuidas see seostub ajalooga?

Dilthey "vaimuteaduse" mõiste

"Vaimuteadused" ehk Geistwissenschaften on kõik need teadused, mis uurivad inimese loodut, vastandudes sellisena loodusteadustele. Üks selliseid on ajalugu.

Dilthey püüdis omal ajal (19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses) anda vaimuteadustele neile spetsiifilist objektiivsust, mida ta aga kuulu järgi piisavalt veenvalt teha ei suutnud.

Ta vaimuteaduse rakendamise sisu olla olnud uurida inimeste kogemuste väljendusi -- ükskõik milles: tekstis, kujutavas kunstis jne. Selle meetodiks on inimeste väljenduste uurimine kogu nende terviklikkuses, kus analoogiaga läbi iseenda on võimalik objektiivselt mõista teist inimest mingisuguse määrani. Tuleb suuta sisse elada märkide struktuuri, mille keegi on maha jätnud, hinnata nende kontekstis nende tähendust ja (referentide?) tähtsust.

Collingwoodi "vaimu ajaloo" põhijooned

Teist on võimalik mõista tänu ühisele alusele -- nii uurija, kui uuritav on mõlemad inimesed. Seetõttu on võimalik ajaloolasel-- allikate kontekstis --tuvastada uuritava isiku üldine seisund vaadeldavatel minevikuhetkedel, nende seisundite järgnevus ning seekaudu oletada üsna tõenäoliselt inimese sisse tema väärtushinnangud arusaamad, kogemused ja tunded.

Gadamer "mõistmisest" vaimuteadustes

Peamine töö hermeneutika vallas "Wahrheit und Methode" (1960). See ei pidanud olema programmiline hermeneutika defineerimine, vaid kirjeldus sellest, mida me alati teeme, kui teksti interpreteerime (süveneme, mõista püüame).

Eelmõistmine paneb aluse kõigile mõistmistaotlustele, sh teaduslikele.

Traditsioonil on määrav roll eelmõistmise kujunemises. Traditsioon on see, mis on ajalooliselt (inimestelt inimestele) edasi antud -- paljude looming.

Mõistmise fenomen ei ole päriselt ümber seletatav teaduse fenomeniks -- mistmisest ilmnenud tõde ei saa verifitseerida. Teiseks sõltub mõistine paratamatult traditsioonist.

Vaimuteadused nihkuvad kokku nende kogemusviisidega, mis jäävad väljapoole teadust, nt filosoofia, ajalugu, kunst. Neis ilmneb tõde, mida ei saa verifitseerida -– tõde kui varjamatus, milles olemine ilmneb, sh mõistja olemine.

"Loodumine" (Geschehen) -– mõistmine kui protsess; sama asja mõistetakse alati erinevalt ning mõistmisakti läbi muutub ka mõistja. Mõistmine on intersubjektiivne -- sõltub nii mõistjast kui mõistetavast ning nende asukohast ajas, traditsioonis.

Milline on ajaloole eriomane objektiivsus Ricoeuri järgi?

Ajalooteaduse objektiivsuss pole on sellise usaldusemääraga, nagu loodusteadustes. Sel on neli põhjust:

• Ajaloolane hindab allikate tähtsust, valib nende kasutamise mahtu selle tähtsuse järgi. Lisaks ehk sellele, et mõned sündmused olid kõigi minevikuinimeste jaoks olulised, sõltub allikate tähtsus ka teiste allikate kontekstist. Mõlemaid hinnanguid annab ajaloolane, see valik lisab ajalukku subjektiivsust.
• Ajaloolane kasutab mineviku seletamiseks lihtsustusi, haardelt laiu, kuid samavõrra ebatäpsemaid skeeme ja põhjus-tagajärg seoseid, kuna minevik on paratamatult otsese vaatluse alt väljas.
• Uurija ja uuritava vahel on lisaks ajalisele distantsiel ka tunnetuslik distants, sest esiteks on uuritavale järgenud aeg ajaloolasele teada, teiseks ei näinud uuritava aja inimesed oma minevikku nii, nagu ajaloolane kaugelt tulevikust. Seega on ajalooline uurimus paratamatult ebatpsem, kui seda võiks olla minevikuinimese enda kirjeldus tema kaasjast.
• Uuritavad objektid on lisaks sellele, et nad minevikus asuvad, ka teised inimesed, mis lisab veel ühe faktori vähendamaks ajaloo objektiivsust. Võiks öelda, et ajaloolane ei suuda minevikuinimesi mõista paremini, kui neid olevikukaaslasi, kellega ta vahetuid kontakte omab, sest allikmaterjal on sel puhul "käeulatuses ja soovi korral katseteks avatud".

Milles seisneb Ricoeuri jaoks ajaloo "filosoofiline subjektiivsus", mis on selle alaliigid?

Filosoofiline subjektiivsus tekib, kui filosoof ajalugu loeb. Kuigi lugedes konstrueerivad paratamatult kõik inimesed oma spetsiifilise ettekujutuse loetust, siis gilosoofidega on teine lugu -- nad otsvad ja seetõttu näevad seal paratamatult selliseid asju, mida soovisid. Need pole otseselt valed, kuid samas pole nad ka nö määravateks teguriteks ajaloo kulgemises, vaid pigem nende endi mõtteskeemidesse sobivateks osadeks.

Sellisel käsitlusel on kaks alaliiki:

1. Ajalugu kui tähenduse sündimine: filosoof vaatleb enda teadvust, lööb selles kahtlema ning läheb endale tähendust ja õigustust otsima ajaloo kontekstis. Ta peab ajalugu mõistuse arenguks, kes on püüdnud ajalugu muuta ja kujundada -- nii leiabki ta sealt seda mida otsis: seda kuidas minevikuinimeste arusaamad, väärtushinnagud ja tahe koostöös nende tegevusega muutuvad. Ajaloolasele aga selline meelevalde tähenduse omistamine ei meeldi, kuna tähendus-- eriti sellises ldistusastmes --ongi meelevalde enamuse lugejate jaoks, va see filosoof, kes oma vastavat kulgemis-mustrit otsis. Sellisena on filosoofi koostatud ajalugu "teise astme ajalugu" -- ta on töötlenud ajaloolase loodut enda äranägemise järgi. Nii on teinud iga suvaline ajaloofilosoof, näiteks Hegel, Marx, Comte jne. Selliseid vaateid aga on raske, kui mitte võimatu täielikult tõestada. Samas pole selline käsitlus ka ümberlükatav, kuna filosoof komponeeris oma protsessi juba tuvastatud faktidest, ainult et seostas nad uut moodi ning enamasti äärmiselt süstemaatiliselt.
2. intersubjektiivne ajalugu: filosoof otsib ja leiab ajaloost midagi äärmiselt spetsiifilist -- mõne teise inimese, teise filosoofi, mõtleja või muidu produktiivse kleeriku, näiteks, ning omistab ta töödele sellise tähenduse, milles kogu "ajastuvaim" täielikult välja paistab.

Induktsiooniprintsiip ja selle kriitika

Induktsiooniprintsiip: kui suurt hulka A-sid vaadeldakse mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel A-del leitakse omadus B, siis on kõikidel A-del omadus B.

Seadused ja teooriad tuletatakse vaatlusest ning neist on omakorda on võimalik deduktsiooni teel tuletada

• ennustusi-- puudutavad tulevikus toimuvat nähtust --ja
• seletused -- puudutavad juba toimunud nähtust

Kriitika:

• Ei ole mingit loogilist paratamatust, et kui induktsiooni eeldused on tõesed, on tõene ka järeldus. (David Hume)
• Induktsiooni enda tõesus on tõestatud induktsiooniga: see printsiip on toiminud edukalt juhtumeil x1-x10. (David Hume)
• Aga mis on piisav hulk vaatlusi, kui mitmekesised peavad olema tingimused?

Karl Popperi falsifikatsionism

Naiivse empirismi ja loogilise positivismi vastu: absoluutset tõesuse kriteeriumit ei ole. Teadus areneb katse-eksituse meetodil.

Teaduslikkuse kriteerium on falsifitseeritavus. Peab täpsustama enne katset, missugustel tingimustel teooria osutub ümber lükatuks.

Probleem: saame teada, millised teooriad on valed, mitte aga millised on õiged.

Historitsismi viletsus (1960) Hegeli, Marxi vastu: ei ole erilisi ühiskonna- või ajalooseadusi, on üldised seadused.

"Vaatluse teooriast koormatus"

slaididelt

Kuidas me teame üldse, mida me vaatluses jälgima ja kirjeldama peame?

Seda, milliseid omadusi kirjeldada ja jälgida, määrab teooria.

Me ei võrdle mitte teooriat ja vaatlust, vaid kahte erinevat teooriat:

• teooriat, mis ennustas teatud vaatlustulemusi;
• teooriat, mis kirjeldab saadud vaatlustulemusi.

Quine'i "Two Dogmas of Empiricism" (1953): teadmised moodustavad tiheda võrgustiku, kus üks väide toetab teist. See üldine võrgustik on kogemuse poolt "alamääratud" -– meil on alati valikuvõimalus, millisel määral me kogemuslikke vastuväiteid arvesse võtame.

Vaidlus "katvate seaduste" ja deduktiiv-nomoloogilise seletusmudeli üle

Deduktiiv-nomoloogiline ja induktiiv-statistiline seletusmudel

Seletus tähendab Hempeli mõistes seda, kus seletatav sündmus ehk explanandum (ehk see, mida tuleb seletada) on juba toimunud. Mida nüüd otsitakse on explanansid ehk tingimused ja põhjused, mis toimunud sündmuse põhjustasid. Ennustamise puhul-- vastupidiselt seletamisele --järeldatakse teadaolevatest explanansitest explanandum, mis pole veel toimunud või mille toimunud olek pole teada.

Olgu seletatava sündmuse toimumist väitev lause S ning seda kinnitavad laused K₁ ... K_n. Deduktiiv-nomoloogiline seletusmudel koosneb:

• väidetest, mis kinnitavad väidete K₁ ... K_n toimumist,
• universaalsetest hüpoteesidest, mis:
  • loovad piisava aluse, et oleks võimalik tõestada nii S kui K₁ ... K_n toimumine,
  • võimaldavad järeldada K-dest S-i, st järgnev valem on tõene: K₁ ... K_n => S. See tähendab, et iga piisava hulga K-tüüpi tingimuste korral tuleb S tüüpi tagajärg.

Hempel ajaloolisest seletusest

Ajaloos tuleb Hempeli arvates eristada:

• tüüpilisi probleemistikke, kus seletatakse midagi konkreetset eelnimetatud seletusmudeli alusel,
• üldisi seaduspärasusi ja nende funktsiooni

Hempeli arvates on ajaloolasel viimaseid paratamatult tarvis.

Dray ratsionaalne seletus

Danto narratiivi seletavast funktsioonist

Kroonik esitab sündmusi järjest ning ei oska oletada nende tähtsust tulevikule, jutustaja (nt ajaloolane) teab, mis tuli hiljem, teab lgu algusest lõpuni ning seob sündmused jutustusse nii, et selles ilmneks sündmuste tähtsus.. Ajaloolane saab seetõttu teha suuri üldistusi -- ta teab kogu konteksti, selle iga osa kogu terviku valguses.

Narratiivis räägitakse faktidest mitte nende edastamiseks, vaid nad toetavad hoopis narratiivi usutavust, paikapidavust, seletusjõudu.

Ajalooteoses peavad sisalduma nii faktid kui seletus (narratiiv, jutustus) ning nad peavada koos vastama kahele nõudele, et täita oma funktsiooni:

• vastavuskriteerium:

  Faktiväited peavad vastama tegelikele sündmustele ning narratiiviga jutustatud lugu peab vastama sündmuste põhjuslikkuusele; st jutustus on ajalooteaduslik vaid siis, kui jutustuses esitatud põhjused on tõepoolest võimelised põhjustama jutustuses esitatud tagajärgi.

• koherentsuskriteerium:

  Loogiline koherentsus: hilisem ei saa põhjustada varasemat, varasem ei saa näidata hilisema tähtsust.

Sellest kõigest saab järeldada, et mineviku "absoluutset tähtsuse" saab teada vaid, siis kui ajalugu läbi saab (kas see juhtub viimase inimese surmaga?). Seega on kogu ajalookirjutus kui vahearuanded.

Kahte tüüpi seletused ajalooteaduses Wrighti järgi

"Deduktiivset seletust andes näitame, et proportsioon tuleneb loogiliselt aluste või eelduste kogumist, milles tema sisu on "implitsiitne". Selleks et järeldust neist eeldustest "välja selgitada", peaksime nende sisu "analüsima" või "seletama"."

"Põhjusliku seletuse puhul isoleerime me looduse ühe osakese "kaasnevate asjaolude" laiemast kontekstist ning hendame mingi killu selles osakeses ehk raamis kui "tagajärje" mõne teise killu kui "põhjusega"."

Põhjusliku seletuse õigsust saab kontrollida ekperimendiga. Kui see ei õnnestu, tuleb uurida, kas see seisnes vääras seletuses, või ei õnnestunud hoopis raami samaväärselt üles seada -- viimasel puhul võib seaduses sellesama raami definitsiooni ümber formuleerida.

Tegevuse seletamine on Wrighti järgi eelenevast erinev. Ajaloos toimub see nii, et tegevust püütakse seletada ajendite ja põhjuste kaudu nii, et see mustrisse sobiks -- et tunduks sidus, veenev ning ilma anomaaliateta. Seletus tundub seega Wrighti arust olevat konteksti laiendamine piisava määrani, selline seletus tundub seega olevat mitte absoluutselt, vaid tõenäoliselt tõene.

Milline on Wright'i teine seletus ajalooteaduses peale viimase?

Patzigi peamised seisukohad ajaloolise objektiivsuse küsimuses

Objektiivsus ega teaduslikkus pole ei loodus- ega humanitaarteadustes nö absoluutse tõe teadmine või väljendus. Objektiivsus on tunnustatud meetodite olemasolu -- nii asub teadustöö oma meetodite kontekstis, mistõttu on teada, kuidas teadustöö "piiratud" või "ebatäiuslik" on. See on aga paratamatu, sest absoluuti pole kunagi võimalik saavutada.

Fakt ja tõde on seotud nii, et asjaolu, mille olemisele (minevikus) fakti väitev lause osutab on tões olemas.

Teadust huvitab mitte kogu tõde vaid optimaalne tõde -- teadus ei kogu andmid kõig selle kohta, mis on tõene, vaid üldistab seda, võtab piisavalt lühidalt kokku nii, et selle kokkuvõtte sisust pärast siiski dedutseerida on võimalik.

Ajaloo lesanne on samuti võtta kokku olulist.

Phatzig arvab, et emotsioonitus ajaloo uurimise tulemuse objektiivsust ei muuda, kui püstitatud hüpoteesid on menetletud ja kontrollitud metoodiliselt. Pigem võib emotsionaalne side aidata kaasa, motiveerides uuriat tegelema teemaga rohkem. Seega pole ajaloolane parem teadlane siis, kui uuritav teema temas mingeid tundeid ei tekita, vaid hoopis siis, kui ta ei tunne kohatuid emotsioone -- tundeid, mis panevad teda meetodist hälbima.

Kas ajalugu on Patzigi arvates objektiivne? On, aga ajalugu esitavad laused on objektiivsed vähem rangelt ("lõdvemalt"), kui loodusteadustes. Ajaloos on olemas objektiivsuseideaal ning võimalus valida objektiivsemaid tulemusi andvaid meetodeid -- sellest piisab ajaloolase teaduslikuks tööks.

"Keeleline pööre"

"Keelelise pöörde" piiritlemine

"Keeleline pööre"on ajaloofilosoofia pöördumine teemadelt, mis puudutasid ajaloo mõtet, kulgemise seaduspärasusi ning eesmärki, hoopis sellele, kuidas ajalugu kirjutatakse, kuidas seda esitatakse. Keelelise pöördest alates ei käsitleta keelt, kui läbipaistvat akent tegelikusesse, vaid kui vahendit, mis seda tegelikkust kujundab ja loob.

Selle teadvustamine on täielikult ümber seadnud, kuidas me ajaloost mõtleme. Võiks öelda, et on tekkinud uus probleem: kui varem oli probleem selles, millisel määral me minevikku teada võime, siis nüüd asub küsimus siinsamas olevikus -- kuidas seda teadmist efektiivselt edasi anda (ning "kuivõrd on see võimalik" jne.).

Keelelise pöörde sümboolseks läbimurdehetkeks loetakse Hayden Whight'i 1973. aastal ilmunud uurimust "Metahistory", kus ta käsitles 19. sajandi ajalookirjutust-- nii ajaloolasi kui ajaloofilosoofe --kirjandusteaduse kriteeriumitest lähtudes. Samasuunalisi ideid oli aga esitatud juba varem Barthes'i, Danto ja teiste poolt.

Mida see ajalooteadusele tähendas, sellest juba ülejärgmises peatükis.

Kolm peamist filosoofilist koolkonda "keelelise pöörde" teostajatena

"Keelelisest pöördest" lähtuvad vaidlused humanitaarteaduse "teaduslikkuse" ning "objektiivsuse" üle

Mis on nende vaidluste põhjuseks? Kuna ajaloolased kasutavad teadmiste vahendamiseks jutustust nagu kirjanduski, siis mille poolest ajalookirjutus sellest erineb? Samuti on algus ja lõpp ainult jutustustel, mitte elul, ning sündmuste järgnevused võtavad lugude kujusid ning omandavad tähendus alles hiljem, siis kui teada on "kuhu nad viisid". Ajalool aga ei ole lõppu, narratiiv tekitab selle.

Samu sündmusi on võimalik narrativiseerida mitmel erineval moel, vastavatl milliseid sündmusi kasutada -- milliseid neist tähtsaks pidada. Nagu öeldud, selgub tähtsus alles hiljem. Kuigi minevik on terviklik ja ainulaadne, on lugusid palju. Hayden Whight'i järgi võib lugude puhul rääkida nende arusaadavusest, sidususest, veenvusest jms.

Mida tähendab see kõik ajaloo teaduse staatusele? Kuidas mõõta ajaloo teaduslikkust? Kuidas mõõta teaduslikkust üldse? Erinevalt loodusteaduste saavutustest pole ajalool olevikus otsest praktilist rakendamisvõimalust -- laiale publikule on ta pigem meelelahutus, ajaloolastele sisend uue väljundi tootmiseks.

Neli koolkonda ajaloolise narratiivi käsitlemisel. Põhiseisukohad

Annalistid

Annalistid on sotseaalteaduslik koolkond ajaloolasi Prantsusmaal, kes arvasid, et narratiiv on ebateaduslik ja ideoloogiline ning hakkasid propageerima ja praktiseerima sotseaalteadsulikke meetodeid. Keskendusid sotsiaalsetele protsessidele ja gruppidele ning tunduvalt vähem poliitikale (suured valitsejad jms). Kritiseerisid traditsioonilist ajalookirjutust -- need olevat oma arusaamade ohvrid, et (ainult) poliitikast tuleb vastuseid otsida.

Analüütilised filosoofid

Narratiivil on tunnetuslik funktsioon. Vt .

Semioloogid

Ajalooline narratiiv on osahulk kõikidest narratiivitüpidest, mis omakorda on osahulk kikidest koodidest. Ajalooline narratiivi tõesus sarnaneb erinevaidt kunstivormidest ilmnevale tõele.

Hermeneutikud

Narratiiv toob ilmsiks inimese erilise ajalisuse ja ajalise teadvuse kõnelis-keelelisel kujul.

Hayden White’i ajalooteooria põhiseisukohad

Narratiivi "tõesus" White'i järgi: faktide ja narratiivi suhe

Narratiiv ei ole ei tõene ega väär vaid hinnanguline-- koostatud hinnanguliselt --ning sellest johtuvalt mitte-objektiivne.

Olgu öeldud, et White ei ütle ei poolt ega vastu järgnevale:

• kas ajalugu on teatav või mitte;
• milline on ajalooline teadmine ehk teadmine ajaloost (enne, kui keegi ta kirja pani, või kui ta teadja peas olemas on ja viimane teda kirja panna ei kavatse);
• kuidas ajalugu uuritakse;
• kuidas ajalugu peaks uurima;
• kuidas ajalugu peaks kirjutama.

Või kui täpsustada: White ei vasta neile küsimustele pikemalt sellisel moel, et tema tekstist võiks tuvastada sisukat ning üksikasjalikku vastust neile küsimustele.

Mida White uurib on see, kuidas ajalugu kirjutati. Ta uurib seda spetsiifiliselt 19. sajandi autorite kohta, kelle hulgas on nii tavalisi ajaloolasi (proper historians) kui ka ajaloofilosoofe. Esimeste hulka kuuluvad Ranke, Toqueville, Michelet, Burkhardt; teiste hulka Hegel, Nietzsche, Marx ja Croce.

Mida White väidab on see, et paratamatult surub naturaalne (st suvaline inimkeel nagu eesti, inglise, saksa, prantsuse jne) keel koos endaga faktidele peale oma keelelised võtted sisu edastamiseks -- ajaloolised teadmised saavad esitatud keeleliste konstruktsioonide sees, nende vahendusel. Teisisõnu: naturaalne keel vahendab teadmisi ajaloost ajalooteaduse sees (ja loomulikult ka sellest välja, suvalisele lugejale...) ning see ongi probleem ajalooteadusele, kui ta soovib end teaduseks nimetada.

Probleem seisneb selles, et keelekasutus kasutab paratamatult järgnevas küsimuses esitatud vormielemente, mis on omased kirjandusteostele, mitte realsusele:

Ajaloolise teksti vormielemendid (troop, süzheestamine, argument, ideoloogiline implikatsioon) White’i järgi

Vormielemente ei mõtle White ise välja -- need on kirjandusteaduses juba välja töötatud.

Spetsiifilisemal kasutab White järgnevate isikute välja töötatud või nende väljamõeldule lähedasi jaotusi: troobid X-lt, süzheed Y-lt, argumendid Z-lt ja ideoloogiad K-lt. (X, Y, Z ja K on Metahistory sissejuhatavates peatükkides kirjas ja jõuavad võibolla siia).

Need kategooriad alajaotuvad järgnevalt:

• troobid: metafoor, metonüüm, sünekdohh, iroonia;
• süzheed: romantiline, koomiline, traagiline, satiiriline;
• argumendid: vormiline (formal), mehhaaniline, orgaaniline, kontekstuaalne;
• ideoloogiad: anarhistlik, radikaalne, konservatiivne, liberaalne.

White ütleb, et ajalooline kirjutis on samasugune nagu kirjandusteos -- paratamatult on seal pea- ja kõrvaltegelased ning mingisugune lugu, kuidas neil läheb. Vastavalt sellele on sellel teosel süzhee, mis samaaegselt ennast argumendiga väidab ning paratamatult endas ideoloogilist implikatsiooni sisaldab.

White ajalooliste faktide ja jutustuse seostest (revisionismi küsimus kui proovikivi või näide)

White väidab, et faktid ja jutustus on seotud sellega, et jutustus toetub faktidele (ega ajalookirjutuses teisiti ei saagi, ega ju?), kuid jutustuses kasutatavad faktid valib paratamatult välja ajaloolane ise. Teisisõnu: ajaloolane võib ju mõelda, et ta arvestab kõiki fakte, kuid paratamatult mida rohkem ta allikaid uurides olukorda mõistma hakkab, seda rohkem ta hakkab kujunenud mõistmise taustal faktide olulisust hindama, st fakte oma jutustuse süžeesse sobitama. Niimoodi ta jutustus kujunebki.

Suur küsimus selle kohta ongi, et oletades, et ajaloolasel on kõige ausamad kavatsused, siis kas selline ajalookirjutus on objektiivne või ikkagi subjektiivne. Mis ühele näib tähtis, ei pruugi teisele nii olla -- üks keskendub poliitilistele institutsioonidele, teine rahvustele, kolmas ühiskondlikele struktuuridele (või formatsioonidele), neljas mõtteloole. Milline neist on keskse tähtsusega? Kas see vastus on subjektiivne või objektiivne?

"Revisionismi küsimus kui proovikivi või näide" tähendab seda, et kui keegi kirjutab samast situatsioonist või protsessist hoopis teistelt kontseptuaalsetelt alustelt uue käsitluse, siis see ongi proovikivi. Mis mõttes? Selles, et kui ta on usutav ja veenev, siis revisionism ajalookirjutuses on võimalik ja nii võib täiesti uut tüpi käsitlusi tulla veel ja veel ning mitte ükski neist pole viimane ega definitiivne. Samas allikad on samad (või praktiliselt samad), tõlgendus on lihtsalt teine.

Chartier' kriitika White'ile

Charier' kriitika White'ile seisneb-- nagu ta artikli pealkirigi ütleb --neljas küsimuses:

1. "Kas on võimalik ilma tõsise vasturääkivuseta ühendada Saussure'i-järgset lingvistikat ja ajaloolase kui loovkirjaaniku vabadust?"
2. "Kas on õigustatud kasutada keelelise ja poeetilise prefiguratsiooni tropoloogilist mudelit, arvestamata retoorika ajalooliselt väga muutlikku tähendust ja eri autorite erinevat lähedusastet selle kõnekorrastusviisiga, mis renessansist 19. sajandini ei ole püsinud sugugi ühtse ja muutumatuna?"
3. "Kui ajalooteadus produtseerib teadmisi, mis on identsed nendega, mida pakub ilukirjandus, siis kuidas hinnata selliseid vaevarohkeid ja nõudlikke toiminguid nagu allikmaterjali kogumine, andmete ja hüpoteeside kontroll, tõlgenduse väljatöötamine?"
4. "Kas on võimalik ja intellektuaalselt soovitav toetada 'tekstide uurimisel semioloogilist lähenemisviisi, mis võimaldab meil vältida küsimust teksti kui tunnistaja usaldusväärsust või tekstist kui sündmustevälisest nähtusest ja seega minna mööda teksti "aususe" ja objektiivsuse probleemist'?"

White'i vastused:

1. Kui probleem on selles, et keel determineerib selle, mida ajaloolane öelda saab, siis on see hoopis nii, et keel determineerib ruumi, kus ajaloolane saab siiski valida. (Sarnaselt nagu Marx ütles, et inimene teeb ajalugu küll, kuid mitte enese valitud tingimustes)
2. Tähendus pole siiski nii muutlik, vaid ldjoontes sama. Teiseks on piisavalt tabav mudel parem, kui olla üldse ilma mudelita.
3. Nö päris sündmuste ja nende tuvastamise kohta ei ütle White midagi peale selle, et tähenduse võtavad nad sisse alles ajaloolaste (ja teiste inimeste) mõtetes -- iseenesest neil seda ei ole. Ja see on see mida kirja pandud ajalugu teeb, see on see mida diskursus teeb kõigi oma tasemetega -- annab ajaloosündmustele nende tähenduse.
4. White ei seleta seda kuigi palju, kuid mida ta ütleb erinevate käsitlusvõimaluste kohta tundub selline, et kõik mõistlikud käsitlused on samavärselt usaldusväärsed -- et igasugused lihtviislised eitajad on lihtsalt mingid tühikargajad ja tähelepanu nõudjad, kellega pole mõtet vaielda.

Holism ja individualism

Põhi-ideed ja näited esindajatest

Naturalistlik ja hermeneutiline holism ja individualism

Strukturism ja strukturatsiooni mõiste

Strukturatsioon ajaloolises sotsioloogias

„Ühendühiskonnateaduse“ ideaal (Lloydi järgi)

Veyne mõistete rollist ajaloolises sotsioloogias

Weberi või Eliase ajaloolise sotsioloogia põhijooned ja -mõisted (Protestantliku eetika ja Tsiviliseerumisprotsessi näitel)

Kas Weberi või Eliase teoseid võib käsitleda kui jutustusi? Mis mõttes erinevad nad samas tavapärasest ajaloolisest jutustusest?

Weber

Põhimõtteliselt võib, kuid mitte otseselt nii nagu domineeriva ajalise järgnevusega jutustusi.

Weber seletab (või tõestab) oma "Protestantlikus eetikas ja kapitalismi vaimus" ideed (või väidet), et kapitalistlik ühiskond on tekkinud protestantismist tulenenud spetsiifilistele eetikale, mida esindavad eelkõige puritaanid ja kalvinistid. Weber mõtleb arvatavasti kapitalistliku ühiskonna all seda, mis tema eluajal tema ümber toimis, kus usk enam niiväga ei lugenudki, kuid selle tagajärjed olid ilmselgelt näha (olenemata kas suvaline kapitalist seda endale teadvustas või mitte).

See on Weberi väide. Kui panna see nö peategelase rolli, siis on Weberi teos jutustus sellest, kuidas see väide teda tõestavate asjaoludega sobitub. Paratamatult on igasugune tekst järgnevuslik ja seega oma alguse ja lõpuga, ning kõikide nende kahe vahele jäävate "seisudega".

Kui käsitleda komöödiat kui süžeed, kus peategelane saavutab aegajalt, igaljuhul jutustuse lõpus kindlasti, väliste jõududega harmoonia või "lahendumise" või "leppimise", tragöödiat aga sellisena, kus see jääb peaasjalikult saavutamata, siis võib Weberi teksti kohta öelda vastavalt nii, et kui see lugejat veenab ja väide tundub tõestatud, siis on tegemist komöödiaga, kui aga jääb tõestamata, siis tragöödiaga. Viimase puhul ütleb lugeja ilmselt aga sellise teose kohta, kus peategelane on niivõrd abstraktne, et tegemist on mitte tragöödia vaid teosega mis ei veena, või halvemal juhul on lihtsalt arusaamatu.

Kuidas suhestuvad neil üksikisikute ideed ja teod ühiskondlike struktuuridega?

Weber kapitalismi ja eetose suhtest

Kui kapitalism on see üldine, või valdav ühiskonna toimimise viis (see, mida võib otseselt vaadelda ja jälgida), siis eetos on vastavalt see hulk põhimõtteid inimeste "peade sees"-- teadvustatult ja põhjendatult, või siis mitte! --, mis ühiskonda sellisena üleval hoiavad.

Seega inimeste ideed sellest, kuidas nad on, kuidas nad elavad või kuidas nada arvavad, et nad elama peaksid, on ühiskonnaga seotud sel moel, et ühiskondlik struktuur kõigi oma istitutsioonidega ongi kõigi nende ideede realiseerunud väljendus.

Eliase seletus „tsiviliseerumisele“. Põhijooned.

Missugust "ideoloogilist" (implikatsiooni?) (kui üldse) kannavad need teosed?

Järgnev on oletuslik.

Weberi tekstist ei paista ilmnevat ei poolehoidu ega vastuseisu ei "kapitalismi vaimule" ega usulistele põhimõtetele, mis selle tekitasid.

Kui aga astuda samm tagasi sellest, mida Weber otseselt kirja pani, ning minna selle juurde, et ta seda üldse tegi või söandas teha ja pidas seda seejuures tõeseks, siis ideoloogiline implikatsioon, mis siin paistab olevat on see, et Weber uskus, et selline põhjuslikkus üldse võimalik on -- seletada ühiskonna olemisviisi sellega, kuidas ja millest inimesed mõtlesid ja kuidas nad maailma-- ja enda ülesannet selles --nägid.

Edasi mõelge ise...